LEID

Et suures, liigirikkas ja üsna vanas aias taimed mõnikord omatahtsi toimetavad ning nende järeltulijaid nagu see kellukas keset hortensiapõõsast end sirutamas näha saab, pole midagi üllatavat. Kui see sünnib pargiosas, las nad siis kasvavad, sest ka niidutaimed on end seal juba kenasti laiutama külvanud.

Vahel aga juhtub nii, et mõni tundmatu isend on aeda sattunud mõne teise taime kaaslasena, on ta siis olnud juurejupike või istutusmullas pesitsenud seemneke ja ühel heal momendil otsustanud kasvama hakata. Selliseid leide vaatab aednik üsnagi nõutult, eriti siis, kui ta sellist taime varem mitte kunagi näinud polnud. Tuleb ette ka selliseid juhuseid, kus taim on enda ostetud või kingiks saadud, maha istutatud ja siis unustatud teha aiapäevikusse märge ning etikett on esimese talvega kaotsi läinud. Need leiud on siiski seletatavad.
Aga kuidas tänavune, vähe levinud  III kaitsekategooria taim meie aeda sattus, on küll täielik mõistatus. Linnud tema tolmpeenet seemet, kui see just mõne tiivasule külge polnud haakunud, tavaliselt ei levita. Väiksemad putukad vist ikkagi 70 kilomeetriseid vahemaid ei läbi. Selline vahemaa seepärast, et tänavu leiti seda taimi ka Jõgeval ja meie kandis teadaolevalt teda ei leidu, kuigi 100% selles ei saa ka kindel olla, sest eramaadel pole meil tavaks jalutada. Õhkõrn võimalus on tema aeda sattumine mõne puuga, kuigi sinnakanti pole me lähiminevikus ühtki uut istutanud. Aga ega tea, äkki toimetas ta aastaid maa all enne kui kasvamis-ja õitsemisküpseks sai.
Olgu, kuidas on, Muhedikupapa leidis ta ühel aiatiirul 20.juunil.

Selge oli see, et tegemist on orhideega, aga ma olin seekord laisk, et tema määramiseks netis tuustida ja mul on seepärast isegi pisut häbi. Palju lihtsam oli oma heas grupis näidata fotot ja küsida, kas keegi on teda looduses kohanud. Aitäh, Anglesina! Sain kerge vaeva teada, et tegemist on laialehise neiuvaibaga (Epipactis helleborine). Materjali selle orhidee kohta leidub küllaga, seepärast ma temast eriti pikalt ei kirjuta

Mõne taime arengut on väga huvitav jälgida. Läks peaaegu kuu (20.07), kui ta oli end välja sirutanud ja moodustanud ohtralt õiepungi.
Meie taim on end kasvama seadnud poolvarju, üsna kehva savisegusesse mulda. Pikkuseks on tal umbes 45-50cm.

Esimese roosa õie avas ta 21.juulil

Tänaseks on neid juba mitu. Kui laialehise neiuvaiba kohta kirjandust uurisin, siis leidsin, et ta õite värvus pidid varieeruma määrdund rohekaspruunist heleroosani. Meie oma on violetjasroosa

On ju ilus! Kohe ei oska arvatagi, millega me säärase õnne oleme ära teeninud :)
Kasvama jääb ta sinna, kuhu ta endale ise kodu valis. Et ta kogemata niidumasina tera ette ei jääks, on kasvukoht tähistatud.

ÜKS ON ILUSAM KUI TEINE

Suur osa juulist on läbi, aga ma pole silpigi kirja pannud ja aasta pärast ei mäleta sest ajast midagi. Esimene juulipoolik oli helde, pillav ja külluslik. Nii õite, värvide kui aroomide poolest. Ilmad on parajalt soojad ja parajalt jahedad, õitsemine on kestnud pikalt, mida suviti harva ette tuleb. Vihma oleme saanud piisavalt, vahel on tunne, et võiks isegi vähem, aga, et see pole isegi rasketele täidisõitele suurt viga teinud, siis las aga tulla.
Ilus ei saa sõnadesse panna. Fotomaterjali on kogunenud palju, katsun seda kuidagi süstematiseerida, et aastate pärast mäletaks, mis ja kuidas.

Pojengid on suures osas lõpetamas. Siin üks varasem võte `Betsy Croffi` puhkema hakkamisest.

Kõige hilisem sort meie aias on `Sarah Bernardt`, veidi enne teda alustab imeilus puhasvalge `Garden Peace`, kelle üks õis piilub elupuu kaisust.

Kibuvitsad või siis vanad pargiroosid ei ole küll veel lõpetamise nägu, õitsevad ja lõhnavad tänavu pööraselt

Meil on häid tuttavaid, kes on nii mõnegi neist päästnud vanadest mõisaaedadest ja - parkidest ja seetõttu on paljud neist nimetud ja võibolla jäävadki sellisteks, aga see nende väärtust ei vähenda.

Veidi untsuläinud võte noorest, esimest õit näitavad põõsast, `Double Blush`. Ilus, õrn õis, kelle välimised kroonlehed on peaaegu valged, mis südamiku poole liikudes muutuvad järjest tumedamaks.

Lihtsates lilledes peitub suur võlu, kuigi ma ei tea, kas ühtki lille võib pidada lihtsaks. Esiplaanil lupiin `Red Emperor`

Taimede isekülvil tekivad mõnikord kaunid kooslused

Vägihein, täpsemalt üheksavägine istutab end alati sinna, kus temale meeldib olenemata sellest, on seal muld või kivid

Tervitused Neljandikule. Täidisõieline angerpist on kui valge vaht. Las ta kosub, et teda veel rohkem oleks.

Kellukad on alati suurepärased. Kollakas kelluke `Nana`. Pisike taimeke pärineb eelmisest aastast Karinilt, lehvitused Sulle

Täpitud kellukas ` Pink Octopus` tervitab Mildat

Külvates annab ta nagu sortidel tavaks, aga puhta liigi- täpitud kellukese

Aediirised on unustatud. Siberlaste massiline õitsemine hakkab samuti lõppema. Iiriste pidu jätkavad teised liigid. Kollase võhumõõga valge vorm

Esimene puhkenud pseudata `Yukinagi` on samuti valge

Ainus kaempfer, kes peab vastu aastakümneid on `Vassili Alfjorov`.
Kõik teised sordid kaovad varem või hiljem, sest meie ilmastik ei soosi nende elu ega õitsemist

Vaatamata ebasoodsale talvele ja veel hullemale kevadele, mõned kaktusesordid isegi õitsevad sel suvel

Laugud on ilusad. Kuigi olen neist loobunud, peavad mõned liigid ikkagi aias olema, taevassinine on üks kohustuslikest

Puittaimed tuleb samamoodi üle vaadata kui püsikud ja muu mudru

Veigelatest ei vea oma rikkaliku õitsemisega kunagi alt `Red Prince`

Suur üllataja oli keskmine põispõõsas., kes õitseb lausa titena

Nulgude käbikandvus on tänavu rikkalik. Frazeri nulu "õied".

Mägimänd `Marand` oli minu jaoks tõeline avastus aias. Ei ole teda üheski nimekirjas, ei kaustikus. Kui tal polnuks etiketti küljes, ei olekski ma teadnud, kellega tegu. Ilus pikkade kasvudega sort on pärit kindlasti E.Smitilt, sest istutuskoht on selline. On ta kellegagi segi läinud või tulnud kingitusena, ei oska ma täna isegi arvata.







Kallisvara. Oh, küll on martagonid ilusad :)

`Gaybird`

`Gay Lights`

`Claude Shride`

Eelmisel aastal läti sõprade toodud 2 numbriga seemikut

Mõlemad on Bellingham hybr. seeriast










Siin on pildistatud taimeportreedele vahelduseks mõned vaated.

Juulis on meil käinud päris hulga külalisi. Mõnega neist oleme kohtunud esmakordselt ja nad kõik on osutunud väga kenadeks inimesteks. Nooruke, armas E.Ustav pildistas meil üpris palju ja andis loa ka oma fotode kasutamiseks.
See varakevadine vaade aiast kaugemale kipitab mul juba ammu.

Aed on täis kõiksugu elukaid, mõnest on rõõmu, mõni teeb nalja. Konna-Lonni püüab kätte saada kalade toitu :)

Meile on tekkinud oma koduorav, kes kalpsab mööda muru kui jänesepoiss. Aga ta on nii vilgas, et kaamerat haarata ei jõua.
Linnumammad on oma lapsukeste kaitsel üsnagi julged ja pahandavad häälekalt, kui liikuda pahaaimamatult sinnapoole, kus pojukesed olla võiksid. Kõige tigedamalt pahandavad linavästrikud.
Kõigist, mis siis, et päris ilusatest, aga rõõmu muidugi pole.

Ja nüüd jõuab meieni ilmselt kaua kaugel kõmistanud äike, sest maailm hakkab muutuma mustaks ja mürin tugevamaks.

UDUNE POOLAASTA VAHETUS

Eile sadas korralikult, üks hoog ajas teist taga. Vesi oli aja- ja asjakohane, maa kippus vaatamata varasematele paduvihmadele juba kuivaks muutuma, aga, et temperatuur üle 14 kraadi tõusta ei taha, pole just eriti südasuve moodi. Niiskus tekitas teist päeva seisva tiheda udu. Täna veel ei saja, aga õhk on vett täis.  Päike on pilvedes peidus ja nõrk tuul udu hajutada ei suuda.
Olgu ilm milline tahes, südasuve hakul peab aia ikka üle vaatama.

Hommikuudus on kõik värvid tuhmunud.

Lõunaks on vaated pisut selginenud. Esiplaanil paremas nurgas õitseb musani abeelia, tehes seda igal aastal järjest rikkalikumalt

Kaks parukapuud. `Royal Purple` on heakasvuline, mitmendat aastat rikkalikult õitsev puu. `Golden Spirit` pole temast palju noorem, elab aias juba 11 aastat, aga kössitab ikka peaaegu sama pisikesena kui istutades. Kontrastiks tumedale on see madaluke aga päris hea.
Nende ees olevad karvased pallikesed on ühe kirju liilia teisendi õienupud

Aediiriste aeg hakkab lõppema

sinise jõe hoog veel ei rauge

Pojengiplahvatus

Vanemad aiaosad on nagu alati lopsakad ja juuli alul õierohked

Ka uutele osadele pole midagi ette heita. Eelmise aasta kõrtepeenra laiendus on nii talve kui kevade kenasti üle elanud.

Siia hakkasime puid-põõsaid istutama kui vanad ploomipuud hakkasid hävima. Õige ilme hakkab aiaosale tekkima mõne aasta pärast

Varjuaed näitab end täies ilus

Printsessipuul võttis kevad väikese osa ladvast. Selle mahalõikamiseks noorte lehtede pealt on isegi redelist vähe

Ogoroodinaga on nii ja naa. Aedoad kasvavad tänavu tünnides ja neil on päris hea olla
Mitmeid kasutaimi sai külvatud mitu korda, lisakülv salatitele, porganditele ja peetidele tähendab seda, et nüüd on meil kõige ehtsamad tootsipeenrad. Tärkasid nii vanad kui uued külvid.
Kurk on küll katteloori ja tunnelite all, aga ei edene

Seevastu tomatisaak tuleb päris normaalne. Kõrvitsal ja suvikõrvitsal pole ka viga. Hoopis unustasin külvamise ja ülekülvamise ajal peterselli, mida ometi toidus päris palju kasutan ja nüüd on selleks külviks lootusetult hilja.

Kui midagi ei juhtu, tõotavad viinapuud rikkalikku saaki.

Mõtlesin küll, et seekord ma taimeportreesid ei näita, aga kussa saad:)
Pürenee ramonda ja tema valge vorm on mõlemad Hispaania Pürenee mägede endeemid. Nad on varjutaimed ja vajavad kergelt aluselist pinnast. Elavad, talvituvad ja õitsevad hästi, aga paljuneda eriti ei taha. Seeme on tal tolmpeenike ja seda mullaga katta ei tohi.

Haberlea kasvab endeemina Bulgaarias ja üsna väikesel alal Põhja-Kreekas. On samuti varjutaim. Kuna meil nende istutamisel varjuaeda veel polnud, otsisime nii ramondadele kui haberleale varjulisema koha.
Paljundada saaks neid ettevaatliku rosettide jagamisega, aga nad kasvavad nii kivide vahel, et me pole söandanud seda tegevust ette võtta.

Must leeder on juba alustanud

Amuuri ligustriin ehk Amuuri sirel on tänuväärne südasuvine õitseja, tema õievahtu saab nautida ehk juba paari päeva pärast.

Kel napib aias mingil hetkel värve, võiks vaadata uute lodjap-põisenelate sortide poole.
`Chameleon` jätab mulje, et kokku on istutatud mitu erinevat põõsast

`Scuch` on sombuse ilmaga tuhmivõitu, aga päikeses säravad ta läikivad lehed erepunaselt justkui tõepoolest oleks leek lahvatanud

Rapuntslid on ühed väga võluvate õitega püsikud

Ebajasmiinide hullutavat lõhna on aed täis. Hariliku ebajasmiini `Aureus` kuldne lehestik muutub õitsema hakates roheliseks

Suhteliselt madalakasvuline alati õierikas ebajasmiin `Snowbelle` ei sobi murusse, ta kaob sinna lihtsalt ära.







Üle jäid käimata pargi ja kiviktaimla osa ning paljud taimed ei mahtunud täna ära, aga see pole ju viimane postitus.