ÄRKAJAD JA ÕILMITSEJAD

Mai hakkab lõppema. Kevadine rohelus on asendunud suvisega, õrnad ninad lopsakusega. Väga varased on lõpetanud või lõpetamas. Forsüütial on veel peal viimased õied, kirsid ja ploomid õitsenud,
Aga mõned alles ärkavad. Igal unisel oma nägu ja tegu. Nimesiltide järgi peenrasse ronima ei hakanud, enda jaoks täpsustan hiljem. Neid erinevaid sabu- sarvi ja lonte on muidugi hoopis rohkem, aga tänaseks aitab neist küll.

Sõrmjas kämmalrohi kuulub samuti ärkajate hulka

Kolmiklilled alustasid tänavu tavapärasest hiljem
Püstine kolmiklill (Tr. erectum)

Suureõieline kolmiklill

Rodod õitsevad. Kui nad kõik oleksid sellised pisikesed ja õrnad, võiks neid isegi armastama hakata
Eelmise aasta uustulnuk   madalakasvuline Ludlovi rodo `Wren`

Kaua aias elanud makino rodo

Õunapuudest on  kõige silmatorkavamad J.Kivistiku `Veiniõun`, foto tehtud vihmajärgselt

ja verev õunapuu

Pärsia karukell on teistest liikidest veidi laisem

Viimased tulbid

Õitsema seab end rohkem kui tagasihoidliku välimusega žen-ženn

Himaalaja ussilakk on hoopis põnevama välimusega

   Lagodehhi pojeng on kroonlehele lausa lombi kogunud

Kohe-kohe alustavad sirelid

See pole kirsike :) Tema on maaaasikas!

Alanud on okkaliste edevuse laat. Aga nemad väärivad omaette postitust.

EILSE "ÄRA KAEVA" järg

Niisiis, kaevamisega on maa segi songerdatud ja kallihinnalised taimed maha istutatud. Üsna pea hakatakse küsima, kui nende areng soovitule ei vasta, millega neid väetada. Milleks? Tehtud kahju korvata on raske. On ju teada, et normaalseks, heaks kasvuks vajavad taimed eelkõige süsihappegaasi 45%, hapnikku 42%, vesinikku 6,5% ja lämmastikku vaid 1,5%. Neid õhu koostises olevaid gaase ei suuda me taimedele pakkuda mitte mingi väetisega. Häda on selles, et mulla elustik, kellel on peamine osa süsiniku, lämmastiku, fosfori ja väävli biokeemias, on tapetud ja taimed ei saa nei neile vajalikke elemente enam kuidagi ja kuskilt kätte.
Põhilise osa toitumisahelast saavad taimed orgaanilisest materjalist. Mineraale vajavad taimed vaid 5% ja sellest 70%-90% saavad taimed orgaanilise materjali lisamisega.
Sõltuvalt mulla orgaanilise aine kogusest ja koostisest ning mulla elustiku tervisest, kujuneb biokeemiliste protsesside kiirus ja taimedele kättesaadavate toitainete kogus mullas. Toitudes orgaanilisest materjalist täieneb muld pidevalt talle vajalike elementidega- õhuhapniku, süsihappegaasi ja mineraalidega. Orgaanika- kõdusõnnik, põhk, heinahake, roheline kokteil, puulehed jne- on eelkõige energia, mis liigutab kogu mulla biokeemiat.
Elusorganismid kobestavad ja struktureerivad pinnast, lagundavad orgaanilist ainet, jaotavad laiali toitained, hoiavad niiskust ja kindlustavad õige gaasivahetuse. Nad loovad ideaalsed optimaalsed tingimused taimede kasvuks. Mulla mikrofauna aitab säilitada mulla struktuuri, kontrollida taimekasvu ning aitab alla suruda haigustekitajate ja kahjurite ebasoovitavat mõju.
Mullaelustik toimib puhvrina ilmastiku kõikumisest tuleneva stressi puhul, aidates taimedel toime tulla ka kõige halvemates ja raskemates tingimustes

Põllumajanduses tehtud ulatuslikud katsed näitavad, et
taimejäänustest saavad taimed kätte 5-8 korda enam mikroelemente kui mineraalväetistest. Kõige paremini ja kiiremini aitavad muldade viljakust parandada põhk, eel-ja järelkultuuride (sideraatide) kasutamine ja purustatud lehtpuude oksad ja lehed. Meie aga näeme igal sügisel tossavaid lehekuhje ning seda, kuidas mullale kõige hädavajalikum veetakse prahilatesse.
Põhust saab muld 3-5 korda rohkem toitu kui kunstväetistest.
Toitainete koostiselt on kõige väärtuslikemateks mullale laotatud sõnnik ja haljasmass, viimasest ei tohiks küll kellelgi puudust olla.
Värske sõnnik sisaldab 90% orgaanilist ainet, sellest 43% süsihappegaasi. Ta sisaldab taimekasvuks vajalikku lämmastikku 50%, fosforit 80% ja kaaliumi 95%. Sõnniku ladustamisel kuhjadesse aga utiliseeritakse selles kõik mikroorganismid ja toitained.

Mulla harimisvõtted nagu kündmine ja kaevamine, väetiste ja taimekaitse- ning umbrohutõrjevahendite ülearune kasutamine mõjutavad mitte ainult mulla, vaid ka vee ja õhu kvaliteeti. Sellise maaviljelusega hävitatakse looduslik tasakaal ja ökosüsteemi stabiilsus.
Mineraalväetiste kasutamine tähendab seda, et muld pole enam viljakas ega suuda enam nendeta kasvatada mingeid saake. Mineraalväetuste kasutamine avaldab mullale survet, maskeerides mulla enda viljakus ning hävitades mulla enda normaalset mikrofloorat. Liigsed väetiste kogused on paljude taimehaiguste põhjuseks ning vähendavad saake.
 Mineraalväetiste kasutamine kujutab endast piltlikult nõiaringi astumist. Mida rohkem neid kasutada, seda viljatumaks muutub muld ja mida viljatum on muld, seda enam on vaja mineraalväetisi. Kasulik on see vaid suurtele keemiahiidudele, kes alternatiivsete maaviljelusmeetodite massilise kasutuselevõtuga jääksid ilma suurtest rahadest. Ma olen uurinud neid sadades variatsioonides maasika-, vaarika-, viljapuude- jne väetisepakendeid ja avastanud, et neid eristab vaid ilus taara, sisu on kõigil ühesugune.
Tegelikult on mullaviljakuse parendamine protsess, millega mullad tulevad ise toime töödeldes orgaanilist ainet paljude mikroorganismide kaasaabil. Just sedaviisi saab muld mitmekordselt tagasi selle, mis temast võetud on, lisandades sinna uusi aineid, mis võetakse õhust ja taimedest.

    Pole meiegi pääsenud kaevamisest, oleme seda ränka tööd teinud aastaid, kuni kord jõud otsa sai ja me muid võimalusi kasutama hakkasime. Viimane suur kaevamistöö toimus meil eelmisel nädalavahetusel kui kivilat korrastati, aga need on siiski vaid üksikud juhud piiratud aladel ja me vähemalt teame, millega oleme hakkama saanud ja kuidas edasi toimida.
Taimede istutamisel oleme istutusaugu põhja lisanud kas komposti või kõdusõnnikut, katnud selle õhukese kihi mullaga, kastnud augu korralikult läbi ja alles siis istutanud. Niimoodi sunnime taimede juuri kiiresti tungima sügavale vee järele. Mida pindmised on juurestik, seda rohkem taim nälgib, seda vastuvõtlikum on ta ilmastiku muutustele, eelkõige puudutab see talvitumist. Nälginud ja janus taim kiratseb ega suuda  vastu panna haigustele. Kui meie taim on istutatud, saab ta veel viimase lonksu vett ja rohkem me teda enam ei torgi, ei kasta ega väeta. Ainus, mida teeme, on multsimine.
Heas toitumuses, heas toonuses taimed reeglina ei haigestu. Kui see siiski mingil põhjusel on juhtunud, on ka muid võimalusi kui rasked kemikaalid. Mõnikord aitavad isegi ainult käärid.
Mis nüüd kahjuritõrjesse puutub, siis usinamaid aedniku abilisi kui varblased, on raske leida. Varakevadest peale puhastavad nad usinasti viljapuid. Ja kui peale nende koristustöö on ka üksik ussike leidnu üksikusse õuna tee, siis las tal olla. Niimoodi me teamegi, et sööme puhast toitu.
Looduses toimub mõnikord inimesele seletamatuid asju. Kõik peaksid mäletama mõne aasta tagust koletuslikku toominga-võrgendikoi rüüstet. Näis, et need kevadel lehtedest puhtaks söödud puud on kõik määratud hukkumisele. Aga järgmisel aastal nad lehtisid ja õitsesid ja elavad siiamaani õnnelikult kahjuriteta edasi. Ei käinud neid seal keegi pritsimas ja nii tasub ka enda aias mõnikord veidi oodata ja jälgida, mis hakkab toimuma. Mürgiprits tuleb kasutusele alles viimases ja tõelises hädas. Aga enne võiks mõelda, kas taim ikka elab talle sobivas kohas ja kas tal on ka sobilikud naabrid. Toidutaimedel on nad teada, ilutaimede kooslusi alles uuritakse. Vahel aitab vaid kiduva taime ümberistutamisest.

Kuigi see teemaga ei haaku (või siiski?), oli eilne päikeseloojang  nii kummaline ja ilus, et ma ei raatsi seda kuidagi näitamata jätta.

   

MIKS ME EI KAEVA vol.3 ÄRA KAEVA

Olen mitmed korrad mõelnud, et me oleme oma aia rajamisel ja hooldamisel pikka aega kasutanud üsnagi tavatuid võtteid, mis käivad risti vastu igasugu "normaalsele" maaharimisele ja jagatavatele koolitarkustele. Kuigi mulle öeldakse tihti, et nii ei tehta, on ometigi kamarasse istutatud, kastmata ja väetamata taimed lopsakad ja terved. Ja kui mõnega ongi midagi juhtunud, on selles süüdi kas taimele valitud ebasoodne asukoht, kehv istik või tõesti äärmiselt ebasoodsad ilmastikuolud, millest kõige hullemad on talvised vihmasajud.
Talviti, kui aed puhkab, olen täpsemalt uurinud, millised on kogu maailmas lisaks traditsioonilisele, maad kurnavale ja mürgitavale põlluharimisele alternatiivsed viisid.
Ükskõik, mis keeles (olgu see inglise, saksa või vene keel)  nimetatakse suurtootmist röövellikuks ja seda ei räägi mitte ainult biodünaamise maaviljeluse (ükskõik, kuidas seda nimetada) üksikud harrastajad. Ei maksa arvata, et meie endi teadlased  väidaksid vastupidist. Nii PÜ kui TTÜ teadurid on avaldanud mitmeid materjale, mismoodi on hävitatud ja jätkuvalt hävitatakse mulla viljakust ja kuidas maad õigesti võiks ja peaks harima. Väga huvitava sellekohase artikli leidsin isegi "Maakodust", aga oma häbiks pean tunnistama, et ei mäleta selle pealkirja ega autorit.
Mullateadus, kui sellesse süveneda, on väga-väga huvitav.
Püüan teha kokkuvõtte loetust, kuuldust ja nähtust.
Kõik biodünaamilise maaviljeluse pooldajad on oma teooriad üles ehitanud tuginedes looduses toimuvale.
Loodus ei kaeva ega rohi, ei kasuta tonnide viisi mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid, aga mullaviljakus säilib ja aina kasvab seni, kuni sellesse ei sekku inimene. Tasub vaid korra käia metsas ja uurida sealset mulda. Inimene, vaatamata tohututele ponnistustele ei suuda mitte kunagi sellist valmistada. Samasuguse hea mullaga on aastaid kasutusest väljas olnud rohumaad, mida pole kaua haritud, see on puhanud maa, kus pinnas ise on taastanud oma viljakuse.
Niipea, kui inimene hakkab maad harima, muutub maaviljelus lõputuks rängaks võitluseks  umbrohtude, taimekahjurite ja -haigustega. Põhiprobleemiks muutub aga mullaviljakuse süstemaatiline hävitamine.
Et muld säiliks viljakana, peab inimene teda hoidma ja temaga arukalt ringi käima.
Midagi arukamat ja loogilisemat ju eeltoodule vastuväiteks öelda pole. Inimese teavad ammust ajast, mida tähendab kesa. Osa maast pannakse mõneks ajaks puhkama ja kosuma. Meie aga kasutame üht ja sama maalapikest pidevalt. Ei rända keegi oma ilu- või ka tarbeaiaga iga paari aasta tagant ühest aia otsast teise. Kui suurtootmine mulda rikub, siis meie oma väikestes aedades saame küll teisiti toimida kasutades selleks erinevaid võtteid kui selleks vähegi tahtmist on ja kui me vähegi mõelda viitsiksime.
Kui ma vaatan oma 15-aastaseks saanud puistut, mille rajasime raskele kinnitallatud savimaale, kus majandi ajal vili vaid kiratses, olen mitmeid kordi imetlenud, mismoodi on muutunud alustaimestik ja kui jõudsalt on seal kasvanud puud, kes algusaastail nägid suurt vaeva ellujäämisega. Pinnas on viljakas, kasvatab seeni, metsmaasikaid ja huvitavaid õistaimi tänu sellele, et me ei riisu seal langenud lehti, kogu niidetud umbrohi ja okkavaris on jäänud alati pinnase toiduks. Iga juurdeistutatud puu tunneb end kohe kodus ja tema edasine areng on kiire. Ei maksa arvata, et me park näeb välja kui risuhunnik, vastupidi, ta on korras ja hoolitsetud olemisega.

Looduslähedase maaviljeluse 3 põhipostulaati on:

1. Ära kaeva
Terve, loomulik, looduslik, viljakas muld tähendab seda, et temas elavad mitmed mikroorganismid- bakterid,seened, algloomad  ja vihmaussid, kes aitavad tekitada huumust- viljaka pinnase kõige olulisemat koostisosa.
Muld on väga keerulise hierarhilise struktuuriga elus organism, kus kõik mulla mikroorganismid elavad oma kindlates kihtides. Kaevamisel keeratakse need kihid segi ja need bakterid jt organismid, kes elavad mulla ülemises kihis, satuvad mulla alumistesse kihtidesse. Aga just nemad on tegelased, tänu kellele tekitatakse huumus. Kahjuks ei suuda nad seal maa põhjas õhuta elada ja surevad. Ja vastupidi, need mikroorganismid, kelle elupaigaks on mulla alumise kihid, kes igatsevad jahedamat ja õhuta piirkonda, tõstetakse üles neile eluks ebasoodsasse keskkonda ja seega tapetakse ka nemad. Läheb väga palju aastaid, kui normaalne elutegevus hakkab mullas taastuma.
Enamvähem kõik aiapidajad peaksid teadma, et umbes 30cm paksune huumuskiht asub mulla pinnal. Kaevamisega keeratakse see kuskile põhja ja üles tõstetakse viljatu kiht, kus ei peagi midagi lopsakalt kasvama.
Kaevamise tagajärjel muutub muld tolmusarnaseks olluseks, millele peale vihma tekib koorik, kuiva ja kuumaga aga lendub iga tuulehooga sellest osa minema. Samamoodi mõjub mullale rasketehnika kasutamine, kinnitallamisel surutakse erinevad kihid tihedalt kokku ja ka sellise tegevuse tulemusena hävitatakse mulla elustik
Kui ma seda lugesin, meenus, kuidas mu äi kunagi rääkis, et hobuse väike jalg ei teinud mullale kunagi niipalju haiget kui põldudele ilmunud traktorid. Tema põllud, kus väetiseks kasutati vaid laudasõnnikut ja mida hariti kergete atrade ja äketega, olid palju viljakamad kui ühismajandite omad. Meie esivanemad teadsid, et maad tuleb armastada ja talle tuleb tagasi anda, mis temast võetud. Nad kasutasid palju ka selliseid maaharimisvõtteid, mida praegu uuesti avastatakse.
Mulla segipööramisel hävitatakse kõik mikrokanalid, mille kaudu õhk ja vesi pääsevad taimede juurteni. Neid kanaleid tekitavad taimede juured ise bakterite kaasabil. Kui taime maapealne osa sureb, hakkavad mulla mikroorganismid lagundama sinna jäänud erineva pikkusega juuri, mille tulemusena tekivadki mulda vajalikud tühimikud. Suuremaid käike tekitavad vihmaussid. Niisuguse struktuuriga mullas on taimedel kerge kasvada ja kasvatada oma eluks vajalik võimas juurekava. Tihedas paakunud mullas ei suuda taimede juured kasvada sügavuti ja sellised pindmise juurekavaga taimed kiratsevad, ei õitse või on väikese saagikusega vaatamata väetamisele ja kastmisele.
Kaevamisega tõstame pinnale sügavamale mulda sattunud umbrohuseemned, kus need siis rõõmsasti tärkavad, valmistades aiapidajale üha suuremat muret. Teise võimalusena hakitakse juurumbrohtude juured paljudeks tükikesteks, mille iga jupike kasvatab uued ja võimsamad taimed.
Kaevamise asemel tuleks mulda ainult kobestada ja teha seda vaid pindmiselt, mitte sügavamalt kui 5cm. Nii toimides jäävad ära kõik loetletud negatiivsed ilmingud.
Sattusin korraks ka ühte põllumeeste foorumisse, kus meie ärksamad põllupidajad arutlevad tõsiselt selle üle, kas kündmine on üldse vajalik või tuleks pigem piirduda kultivaatorite või äketega. Jah, isiklikul maal ei saa käituda sulasena.
Labidata päriselt hakkama ei saa. Puittaimedele ja püsikutele on ikka vaja augud kaevata, aga siis ei hävita me mullaorganisme rohkem kui selles augus, kõrvalolev terve mullastik aitab parandada meie tekitatud väikese kahju. Ise saame kaasa aidata taimede multšimisega. Igasugune orgaaniline materjal sisaldab vajalikke toitaineid nii taimedele kui headele bakteritele.
Uute istutusalade rajamiseks  pinnase ettevalmistamisel pole labida kasutamine üldsegi mitte vajalik. Palju paremaks ja tõhusamaks mooduseks on pimendamine mingi tumeda materjaliga, mis pole samuti midagi muud kui hästi unustatud vana. Selle asemel, et teha kaevamisega maale tohutut kahju, võib aednik selle aja hoopis arukamalt muudeks meelepärasteks tegevusteks kasutada.

......järgneb

AJAL ON HIRMUS KIIRE

Lihtsalt ei jõua, mitte kuidagi ei jõua ajale järgi. Ega me siis ainult tööd ei tee ja kõiksugu tarkusi ei uuri ja välja ei mõtle. Eile olime lihtsalt laisad ja ilusad ja uurisime, mis meil hetkel õitseb. Seda on palju, aga nüüd ma püüan küll mingi rida pidada ja segaputru enam üles ei lao. Muidugi, kui õnnestub, hooaeg on alles ees :)
Varasemaid tulpe ma eriti pildistada ei jõudnudki. Aga sellest polegi lugu, eelmistel aastatel on nad kõik jäädvustatud.
Osa eilseid on veel täies õies, osa alustamas, osa lõpetamas, aga need viimased on võtnud nii huvitava kuju, et las ka nemad olla selles reas.
`Gavotta`

`Cracker`

`Mickey Mouse` seda tüüpi tulbid mu lemmikud just pole, aga mõned säärased võivad ju aias ikka olla.

`Ice Cream` meenutab avanedes tõelist jäätisetopsikut, homme on ta veel ilusam, aga täies õies näeb välja kui ülekasvanud lohmakas kapsas.

Hilistest tulpidest on mu lemmikuteks rohelised tulbid (viridflora rühm)
`Green Wave`

`Formosa` viimane hingetõmme, lai roheline triip on seljalt peaaegu kadunud

Huvitava, kummalise värvikooslusega `Artist` on lõpetama hakates päris naljakas.

Veel paar, kellel ma kohe ei leidnud etikette, aga nad on olemas ja kui jõuan panen ka nimed juurde. Aga kõigepealt üritan maha istutada ja sõpradele ära pakkida ülesvõetud iirised, keda on pool õue täis
Liiliaõieline

ja eriliselt leekiv, kümnete meetrite kaugusele paistev

Päeva kirsike :). Tegelikult õitseb sarvjas pojeng ( nüüdne Paeonia arietina, endise nimega, aga lubatud sünonüümina P.corallina var. pubescens) juba päevi. Sügisel on tal imelised erepunased mustade läikivate seemnetega sarvilised õiekuprad

Kui on pikemalt mahti silmitseda, võib avastada, et köögiviljade õikesed pole sugugi kehvemad kui lilledel. Pildistasin maripaprikat `Aji Crystal` enne õue viimist toas

Küllap ma jõuan kord ka kaevamiseni :)

MUHEDIKU MAITALGUD

Maailmas pole midagi paremat kui Aalujad. Ohhh, ma olen nii südamest tänulik kõigile, kes eilsel kaunil pühapäeval Muhedikemaale jõudsid ja siin niipalju head korda saatsid, et sõnu pole.
Peale kiiret emblemistuuri ja hommikukohvi paigutusid seltskonnad kohtadele ja suur töö võis alata.
Kõigist ja kõigest mul veel pilte polegi, aga küllap jõuavad ka nemad kord siia. Aga tehtu kroonika panen küll kirja.

Kõige tähtsamaks planeeritud objektiks oli kivila korrastamine. Kunagise ilusa ja õitsva, meie kõige esimese istutusala rikkusin ise ära rohimisega. Just niimoodi, et multšikiht polnud küllalt paks ja kui mingi võõras tulnuk end seal sisse seadis, rohisin ta välja, tõstes sellega ikka mulda üles, kuhu seejärel moodustus umbrohuseemnete kasvulava. Ja et naabrid teda ohtralt külvata lasevad, oli neil meie peenras hea koduneda. Inimene peab ikka enda vigadest õppima :(
Sellisena püsis ta meil aastaid, ainult taimestik muutus tihedamaks

Eelmisel suvel tegime otsuse ta ülevõtmiseks ja paar päev tagasi nägi ta välja selline. Õisi oleks siin teistsuguse kevade korral muidugi rohkem, sest tavaliselt madalakasvulise aediirised peaksid praegu juba õitsema

Veidi enne töö lõpetamist, katmine ja istutamine jääb meie endi mureks

Teine raske koht, kus Muhedikupapa üksi hakkama ei saanud, oli vana kuuri katuse puhastamine, mis kuskilt oli hakanud läbi tilkuma. Selle oli vallutanud pikkade aastate jooksul südajas aktiinida. Koht oli ehe näide sellest, kuidas loodus ise tekitab tühjal tühermaal kõige viljakamat hea struktuuriga mulda, mida tuli ära vedada koos taimeväätidega traktorikoormate kaupa.

Veel üks planeeritud ja väga ränk, ainult noortele meestele jõukohane töö, oli Sahhalini konnatatra juurikate väljaraiumine. Ta hävitamisega alustasime ise juba möödunud aastal, aga lõpuni jõudsime alles nüüd.

 Samalt aiaosalt juuriti välja ka iidvanad veigelad. Üritasime neid noorendada, aga raugast enam ilusat teismelist ikka ei saa..

Jõumees saagis maha ja tükeldas haigestunud 3 hapukirssi. Neist omajuurseist on mul väga kahju, sest selliseid ei saa ma enam kuskilt

Kui endaga midagi juhtub, võib eeskujulikult korras olnud aed hakata käest minema aastaga. Kahte juba päris karjuma hakkavasse kohta oli ka õnneks rahvast võtta.
Paneb ikka pead sügama küll :D

Eile päeva põhivaade:) Tundub, et ka kõige nooremal talgulisel oli, mida uudistada.

Mõned talgulised said siiski ka püstiasendis tööd teha. Sedasi koguti põõsastele, mida siiani kitkusin käsitsi, hulk multsimaterjali.

Ja boonusena sündis me aias muinasjutt.

Ka köögibrigaad tegi päev läbi tõhusat tööd.
Külalisteraamatusse lisandus Floridas elava vietnamlanna sissekanne:)
Talgulistel jagus päeva lõpus, kellel rohkem, kellel vähem, kas giidiga või giidita, veidi aega ka aias ringivaatamiseks.
Enne laialiminekut toimus traditsiooniline taimelaat :)
See oli imetore, tulemuslik, ülisoe ja rõõmsameelne päev.
Suur, suur aitähhhhhhh!!!!!!!!!