Monday, September 27, 2010

TAGASIVAADE

Meie aiahooaeg on tänaseks üldiselt lõpetatud.
Kõige olulisemad olid sel suvel mitmed kohtumised uute ja vanade sõpradega, viimased on eriti südantsoojendavad. Eks me ole kõik ju vanemaks ja loodetavasti ka targemaks ja kogenumaks saanud, aga kõige olulisem on jäänud muutumata.

Aga aed.
Kõik, mis pidi purki või külma minema, on sinna ka saanud. Kasvuhoone puhas.
Aediirised puhastatud, aed korras. Mida maha ei lõika, jääb kevadeks. Paari roosi muldamiseks on aega veel vähemalt kuu.
Taimed, kes pidid endale uue koha saama, on üles võetud, jagatud, puhastatud ja ümber istutatud, ülejäägid kas juba uue omaniku leidnud või ilmajäänute tarvis järgmiseks aastaks potistatud.
Uued aiaasukad on samuti omal kohal. Viimased neist said maha 19.septembril. Pottidesse jäävad vaid mõned pisikesed huvitavad vahtrad ja üks mänd. Et pargis toime tulla, on neid vaja veel veidi suuremaks kasvatada.
Ehmatavad siin külmalainega, üleeile vedasin tuppa toataimed ja igaks juhuks on ka pontedeeria sügavale uputatud. Vesisalati tõin osaliselt juba ammu sisse, aga need, kes on välja jäänud, talusid rahumeeli ka +3C vett, nii, et midagi ei juhtunud. Kevade kõige kiiremaks tööks oli talvekahjude likivideerimine. Ei hakanud enam uut ehitama, vaid läksime lihtsama vastupanu teed. Pinnase koorimine ja valamistööd. Kokkupanek käis küll kähku, aga seadistamine ja murumätta paigaldamine, nii, et kasvuhoone valmides polnud arugi saada, et teda siin varem polnud, võtsid ikkagi terve nädala.
Kuigi rohimist, lõikumist ja niitmist ei saagi pidada eraldi töödeks, need lihtsalt kuuluvad aiandamise juurde, siis raske okaspuuheki korrastamine on töö, eriti kui oled aasta vahele jätnud. Mulle meeldivad müürid. Sellised Inglismaa eramuid, mõisu ja losse ümbritsevad müürid. Meil oleksid nad väga naljakad ja seepärast tekitasime me aastaid tagasi sellise müürilaadse heki, mis oli vaja tänavu ka madalamaks võtta, sest tõstukit meil endale kavas muretseda pole. Aega kulus samuti üksjagu, tellingute ehitus, kaks päeva sae ja siis hekilõikuri tööd, päev okste veoks. Augustis käidi hekk veelkord üle ja nüüd näeb ta välja nii nagu alati on näinud.

Mitu aastat veninud suurprojekt-tee -sai lõpuks ometi valmis 23.juuniks,tema ühendamine sukulentide müüriga mõned päevad hiljem. Väravatagused kivihunnikud on otsas, aga liivaga on vaja midagi ette võtta järgmisel aastal. Ma olen ikka väga rahul, et ei ostnud klantsivaid kive, need oleksid selle müüri kõrval tõenäoliselt väga võõrad olnud, kuigi ka kontrastides on oma võlu.


Kapitaalremondist tulnud Peenar ja selle esine äravajunud tee valmisid lõplikult alles sügiseks (istutasime veel taimi juurde), aga põhitöö oli tehtud juuni lõpuks. Vigade parandusega tegeleme järgmisel aastal:), osa kääbusiiriseid pole seda ilmselt teps mitte. Kas nende kinkija oli saanud valed sordid või sai pinnas neile väga meelepärane, aga miski ei klapi hästi. Meie endi sordid on ikka sellised madalad nagu olid.




Viinamarjaistandus:) Seitsmest sordist koosnevat väikest peenrajupikest ikka võib vist sedasi nimetada. Nüüd, talvel on aega õppida tundma nende vajadusi ja hooldust.
Aga ehitusmaterjalide jääkide hunnikud on igaveseks kadunud.


Tee valamine sai enne jaani selgeks ja harjunud asjaga tuleb roostemineku vältimiseks edasi tegeleda:) Et oma taimi ka lähemalt imetleda saaks, ehitati jõekalda serva samuti rada. Kattel, et see kauem püsiks, pole eriti tark käia. Teest paremal on päevaliiliad ja valged, roosad siberlased. Mõned põõsad ikka ka, et tekiks ka see kolmas mõõde. Vasakul aga puhas sinine jõgi ja palju vaba maad. Tühjus räägib mõnikord rohkem kui tiheistutus.



Uus istutusala on samuti põhimõtteliselt valmis. Päris taga on murust pääsenud pojengiliigid ja nende lähedale tuli rajada koht ka liiliatele:) Toodi suvel uued OT-d, LO-d, OA-d ja veel ühtteist sõnadega, et kuidas ma saan elada kui pole neid näinud. Noh, siis istutasime sinna ka eelmisest 2002.a. põuast allesjäänud sordid ja veelsõbralt- aretajalt endalt tema enda sordid.
Jõe algus teiselt poolt nähtuna näeb välja selline, aga siniseid siberlasi jõe lõpetamiseks tuli kõvasti puudus:) Kui nüüd jahedamaks läks, tekkis mus kõige ehtsam kevadetunne ja tahtmine kohe hakata taimi tellima, aga mõistus ütles, et ees on talv ja siberlased vajavad juurdumiseks üsna pikka aega. Jõgi näeb teiselt poolt vaadatuna välja selline.



Tänavuse aastaga on meie aia ehituslikud ja pidevad ümberehituslikud tööd, mis on kestnud veerand sajandit, lõppenud, ja nüüd näeb ta välja enamvähem selline nagu vaja.
Aia lugu aga jätkub, sest ikka on vaja uusi taimi ja mine sa seda nüüd täpselt tea....äkki ikka turgatab mõni uus mõte pähe:).
Nii kivist suve pole meil veel olnudki:)


Järgmisel aastal peab ikkagi vaatama, mis on lahti tiigiga, aurumine ise ei saa nii suur olla. Ja kui seal on kuskil auk, tuleb teda ka suuremaks teha, et ära mahutada ootamatult saadud suur kogus vesiroose. Ma mõtlesin, et Deia toob juurde paar sordikest....:D
Ilmselt tuleb tellida veel üks korralik kivihunnik ja see laotada kuuri ette, kruus on seal liiga liivane ega vaju tihedaks.
Suur peavalu on vana maja, mis vajab kindlasti vähemalt remonti.


Ongi käes aeg sissepoole vaadata. Eile said maja silmad puhtaks, aga täna pole paksu udu tõttu üldse õue näha:( Sooja hommikul kell 6 oli 13,3C ja praegu 16,1C. Eilsel päikeselisel päeval aga oli maksimum 25,2C
Vaja on inventeerida mõnede kappide sisud ja korrastada taimenimekirjad, väga igav ja rutiinne töö, mida ma ei armasta, aga teha on ikka vaja. Ja siis veel igasugu nipet-näpet siin arvuti taga. Täna ma veel ei alusta, iga päev ei jaksa virk olla:)

Thursday, September 23, 2010

VARAHOMMIKUL SAABUS SÜGIS

just sellisena nagu ma teda armastan. Kerge edelatuulekese, leebe päikesepaiste jakeskpäevase normaalse 19-22C temperatuuriga.

Kui ma nüüd veidi tagasi mõtlen, siis hakkab mulle tunduma, et viimastel aastatel on aastaajad üha enam õppinud kalendrit tundma. Eelmise talve algus langes kokku esimese lumega.
Kevad jäi nädalakese hiljaks, siis puhkesid esimesed lumekupud, aga see on ikkagi parem kui südatalvel kohale saabuda. Jahedavõitu ta sel aastal ju oli kui mitte arvestada maikuist paarinädalast kuumust, aga taimede areng ja õitsemine oli ikkagi normaalne.

Suvi tuli kohale täpselt päev pärast pööripäeva. Ja kuigi ma ei taha enam meenutada ei seda kahekuist kuumakoomat ega derechot ega sagedasi äikeserajusid ja siis veel ootamatut temperatuurilangust, ei tee see sellist tujukat ja minu jaoks ebameeldivat suve olematuks. Õnneks polnud sel suvel aiale nii laastavat toimet kui 2002.aastal, sest vähemalt meil sadas ikka enamvähem 10 päeva tagant ja ükski taim ei hukkunud.

Paljudele tundus, et ilmade jahenedes oligi sügis kätte jõudnud, aga eile õhtul tehtud fotodelt on näha, et looduses siiski veel suur sügis ei võimutse ja pigem jääb ta hoopiski hiljapoolseks. Ka laupäeval Võhma poole sõites olid Tartu-Tallinna mnt äärsed puud puhta rohelised, Põltsamaalt ära keerates jäid silma vaid ükskikud värvunud vahtrad. Tagasiteel üle Viljandi oli üldpilt samasugune.
Ka meie aiast paistvad suured vaated on valdavalt rohelised ja vaid suure ponnistusega võib märgata kergeid tooni- ning värvimuutusi Ka kogu meie endi park on veel täies lehes ja tumeroheline
ja üldisele rohelusele lisavad veidi värvi üksikud vahtrad.




Need puud, kes kevadel sünnivad värvilistena, jäävad sellisteks ka sügisel.



Sügiseti ringi sõites olen ikka kiiganud aedadesse ning mõelnud, et need aiad, kus pererahvas on mõelnud vaid suveõitele, võivad sügise saabudes tõesti olla masenduses, sest nüüdseks on õuepõranda kirevamustrilisele pärsia vaibale peale tõmmatud hallikaspruun ilmetu jõupaber ning kogu aed seetõttu üsnagi troostitu. Kui kujunduses on mõeldud aiale kui ruumile, millel on ka seinad ja kus kasutatakse nii erivärvilisi okaspuid kui põõsaid, kelle lehed värvuvad kõikvõimalikes soojades toonides, jagub värvirõõmu aastaringselt.




Kuigi aeda ilmestavad ja pilgu tõmbavad endale praegu kukerpuud, enelad ja muud end uhkeks rüütanud põõsad, õitseb veel üsna palju lilli ja roosidki ei puhka veel.
Öökülmi pole meil veel olnud, aga eks esimesed peaksid ikkagi varsti varsti kohal olema, mis sügis see muidu olekski.
Ma arvan siiski, et ilusat aega on veel pikalt ees. Vihmaussid sebivad pea mullapinnal, konnad kalpsavad rõõmsalt ringi ja sääsed on sama verejanulised kui kevadel. Orgudes on viimase nädala mitmel päeval püsinud paks udu pea poole päevani. Eile ja täna nägin kaht pääsukesepaari ringi tiirutamas, linavästrikud ja veel mõned pisilinnnud siutsivad ja hüplevad samuti ringi. Sookured kogunevad ja teevad üsna kõva häält, kuid suurt rännet pole ma veel näinud. Toonekured on küll juba ammu läinud, aga nii on see igal aastal. On nende lennutee pikem või lennukiirus väiksem, kes seda teab.
Aga midagi imelikku olen ma sel aastal näinud küll. Kui meie ja ka enamus ümbruskonna aedu on sellised nagu peabki septembri lõpus olema, veel rohelised, rõõmsad ja värvilised, siis meie piirinaabril on mitmed lehtpuud täiesti raagus. On põhjuseks olnud tugevad tuuled või siiski vanematel puudel veepuudus, ei oska mina küll ära arvata. Meil on üksikuid lehti hakanud langetama vaid vana pärn, aga need on pärit mõnelt väiksemalt murdunud ladvaoksalt.
Aja kulg muutub loiumaks, hommikud laisemaks, päevad lühemaks. Käes on küpsuse ja tarkuse aeg. Aeg vaadata ja näha, tunda ja talletada.

Sunday, September 19, 2010

VÕHMA JUURIKAS

Sellise toreda ürituse korraldas eile isegi veel mitte aastavanune Võhma aiandusselts "Kanarbik". Parim näide, kuidas hea tahe ja tegemislust võivad ühest väikesest, isegi mahajäetud kohast teha suure ja väärika.
Et asjad oleksid selged, tervitas meid kultuurimaja ees selline uhke rabajuurikatest viit. Põhiliselt oli tegu aiataimelaadaga ja ma usun, et võhmalased võivad küll rahul olla, sest sinna oli kohale tulnud oma taimi näitama ja müüma aiandeid igast Eestimaa otsast, isegi saarlased ei pidanud seda maad pikaks. Kohal olid nii puukoolid kui üksiküritajad, suured nimed ja tagasihoidlikumad tegijad. Usun, et kõigil osavõtjail oli ka soov kaasa aidata pisikese kohakese sellise suure ettevõtmise õnnestumisele.

Kahjuks vedas aga meid kõiki veidi alt ilm. Alguses hoiatuseks veidi piserdati, siis kallati sekka mõned kapatäied. Kui ka see rahvast laiali ei peletanud, anti päris pangega. Andunud aiarahvale sellised asjad muidugi ei loe, aga et mul pole sel aastal kavas uut fotokat osta, siis õues eriti palju pildistada ei saanud. Koju sõitma hakates aga saime mitmeid kordi päris hullusti survepesurist, õnneks Võhmas olles asi veel nii kurjaks ei läinud.

Müügitaimede kvaliteet paraneb iga aastaga, iselugu on muidugi sordiehtsus, aga ka sellele on ilmselt hakatud suuremat tähelepanu pöörama ja eks me ju tea ka, kellelt mida osta eriti ei tasu. Aga sortiment vapustas. Ma pole päris tükk aega näinud ühes kohas müügil niipalju huvitavaid, erinevaid, uusi sorte. Muidugi pole ma juba mitmeid aastaid käinud ka ühelgi laadal. Ei saa ega viitsi palju vantsida, aga häda on ka ju selles, et seal pole müüjatel ju kunagi kaasas kogu olemasolev sortiment ja viimased korrad kui sellistes kohtades käisin, pidin ikkagi pettuma.

Aga mis mina siin nägin:). Sõnajalad!!! Ma olen ju sellel Enno talu kodulehel käinud kümneid kordi, aga sajal erineval põhjusel on mul ikka sinna sõitmata jäänud. Ja oli päris selge, et nad ongi kohal! Vaevalt küll, et keegi teine sääraseid tippkvaliteediga taimi pakuks, kasvatatakse nad ju üles tolmpeeneid eosekesi külvates. Käisin nende müügikohast mööda paar korda, aga kui süda ei tee mitte kolm, vaid kolmkümmend jõnksu, siis tead, et oled päästmatult kadunud ja mingit kojuminekut ilma sõnajalgadeta ei tule:) Mu turbapeenras paar kohakest isegi igatses uustulnukate järele. Sõnajalad lihtsalt ON lummavad, neis on see miski suur vägi, mis tõmbab. Ja pole ka ime. Kui nad suudaksid rääkida, siis oleks neil ikka palju pajatada maailma loomisest saadik.

Kogu laada vältel toimusid igasugu etteasted eilseks päevaks püstitatud laval. Küll tantsisid seal mustlastüdrukud, küll keerutas meie omi rahvatantse kohalik rahvas, Pilistvere kanneldajad vahetas välja akordioniga mees nagu orkester jne, jne. Hästi mõeldud ja tehtud, kõik see lisas laadale omapoolset lusti.

Erinevaid rahvariideid ja rahvusmustreid oli nii seljas

jalas



kui väga sisukal käsitöönäitusel, kus vanaemade tööd olid eksponeeritud kõrvuti lastelaste omadega.


Oli erinevaid kudumeid, pisikestest beebipapudest suurte kostüümideni, heegeldatud pitse, linikuid ja voodikatteid, rist-, madal ja muid pisteid ning arhailist tikandit


aga ka maale, klaasi ja punutisi


Õpitubades võis valmistada sääraseid uhkeid või veidi tagasihoidlikumaid kübaraid või vanikuid või päris pisikesi kimbukesi


õppida nõelviltimist


juhendaja parem käsi käis nii kiiresti, et ei seletanud silm ega fotokas, mis seal parasjagu liigub. Aga vasakut rannet ümbritses tal hiigla vahva soojendaja


Saalis oli fotonäitus ja suurel ekraanil slaidshow haruldasematest kevadlilledest. Igaüks, kes Võhmas käis, pidi küll saama nii hingele kui aiale.
Kohtasin paljusid aednikke Pärnumaast Peipsini ja Tallinnast Võruni nii ostjate kui müüjatena. Eks need ole ka ju omamoodi vabaõhuklubi üritused meiesugustele. Sain targemaks ja lobiseda kohe mitme aja jagu ette:). Tubli, fantastiline rahvas seal Võhmas ja jätkugu neil ikka indu neil ka edaspidiste huvitavate ürituste korraldamiseks.
Õhtul telekast veel "Paradiisiaiad", mida saab vaadata ka http://www.paradiisiaiad.ee/.
Kui väljas juba kottpime oli, oleks akende pihta nagu kuulipildujatuli avatud. Mida seal sadas, ei viitsinud enam vaatama minna.
Oli jälle üks ilus ja sisukas päev.
Tänase päeva kohta räägiks vanarahvas midagi peremeestest ja penidest. Ma ei tea täpselt, kuidas nüüd selle rahvatarkusega on, aga ühed aiahullud topivad end riidesse ja lähevad kõige suurema rahulolu ja õndsa naeratusega õue, et oma 30 uuele taimele kodukoht leida. Taimepaitamist ei sega vihm ega tuul. Vastupidi, see taevavesi ja paras jahedus aitab neil kenasti juurduda ja kohaneda.

Friday, September 17, 2010

ISPAAANIAS ON IRRRMSAD VIHMAOOOD:)

ja meil ka. Niita ei saa, aga mitmendat päeva kastab istutatud taimi. Ja seened kasvavad, mis mühin. Kolm pange päevas:)
Et me teda päris ära ei unustaks, näitab päike ikka ka end vahetevahel. Sooja 19,5C

Sunday, September 12, 2010

SUUR AIARAAMATUPÄEV 11.09

Meil on kujunenud kummaliseks tavaks minna kodunt ära just siis kui üle hulga aja on lapsed külla tulnud. Ei teagi, on see hea või halb, aga vähemalt anname me neile vanematekodus vajaliku hingamiseruumi:)

Eilne varahommik näitas väga virilat nägu ja linna sõites mõtlesin kahjutundega suure ürituse läbikukkumisele. Oma suureks hämmastuseks oli aed jalutavat rahvast täis ja inimesi tuli järjest juurde. Kogu päev oligi minu jaoks täis väiksemaid ja suuremaid üllatusi. Raamatupäeva alguseks oli pisike auditoorium rahvast puupüsti täis, kolmandik neist seisis ja päeva peale tuli neid aina juurde.

Ka ilm üllatas, ta lihtsalt soosis ettevõetut. Sombune, aga parajalt soe, leebe päikegi näitas end vahetevahel. Inimestel oli mõnus liikuda.
Isegi Tallinna Botaanikaaiast oli kohale oli tulnud palju aednikke. Eks ole ju säärased üritused ka suureks kokkusaamiskohaks. Aiarahvas, olgu nad siis algajad või vanad tegijad, on ikka tõeliselt fantastiline.

Avasõnad Anu Jõesaarelt, edasi kaks sisukat, kaasakiskuvat, säravat loengut.
Reti Randoja-Muts tutvustas oma veel käsikirjas olevat raamatut "Eesaedade kujundamine" ja andis kuulajaile esmased teadmised, mida ja kuidas vaadata ning hinnata enne kui labidas koduõuel maasse lüüakse.
Riho Terase loeng püsikute külvamisest andis kaheldamatult hinnalist teavet erinevate taimeperekondade nõuetest ja iseärasustest seemnetest suurekssaamisel. Kui ka kõik räägitu võis tunduda tuttavana, siis mälu värskendamine pole kunagi liiast ja ma olen alati olnud arvamusel, et kui mistahes loengust leiad enda tarvis kasvõi ühe targa, olulise lause või vihje, on loeng minu jaoks alati 100% oma ootused täitnud.
Kuna Aarne Kähri kasvatavad taimed olid juba oma välimuse kaotanud ja nende juures praegusel ajal midagi olulist enam rääkida pole, kasutas ta aega hoopiski ülevaate andmiseks Peterburis augusti algul toimunud suurest floksinäitusest. Kahjuks jäid tehnilistelt põhjustel nägemata uued, vapustavalt ilusad sordid. (Nägin neid internetis näituse toimumise ajal)
Minu suureks üllatuseks oli väga palju neid inimesi, kes soovisid näha iiriste talveks ettevalmistamist taimede endi juures. Kavandatud näitlikest minutitest kujunes üpris pikk loeng ja vastatud said kõik küsimused.
Pika päeva kestnud ürituse lõpetas Victoria Parmas, kes rääkis ja näitas meie aedades silmatorganud huvitavaid elemente, sisuliselt kodukujundajate nutikust ja loovust.

Aiaraamatud said enamuses lennult otsa ja neile hakati lausa tellimusi võtma.
Müüdi maheküpsetisi ja taimi. Võrdluses leib ja lilled kaldus vaekauss kindlalt viimaste kasuks!
Päris usinalt võeti osa aiandusraamatuteemalisest viktoriinist. Auhindu loositi välja mitmel korral ja võitjad lahkusid kas püsiku, toalille või raamatuga.

Päeva parimad hetked olid aga veel ees.
Aeda oli jõudnud Enno Zupping, kelle tee algus iluaianduses kattus enamvähem minu omaga. Tema suureks huviks olid küll krookused ja nartsissid, hiljem ka teised taimed, aga ega see tähenda, et meil ühiseid huvisid polnud.

Aga kogu selle sisuka päeva kuldas üle kohtumine iginoore Eesti aianduse grand old lady Aita Kaljustega. Soe, särav, erudeeritud. Tema üks kallistus on minu jaoks rohkem väärt kui mistahes sõnad. Kuulates teda, mõtlesin, et miks pagana pihta, ei võta keegi ometi kirjutada meie aianduse kujunemisloost. Sest just tänu selle põlvkonna aednikele, kes introdutseerisid, näitasid, säilitasid, õpetasid, on meil olemas hinnaline dekoratiivtaimede sortiment aedades ja üleüldse kogu aiandus. Veel oleks aega, sest veel on inimesi, kes mäletavad. Tänu neile, kes pühendasid kogu oma elu meie iluaianduse säilimisele ja arengule ja kelle kogemus maksab kordi rohkem kui paljuski meie olude jaoks sobimatu tõlkekirjandus.

Wednesday, September 8, 2010

ROIKAD JA KLAAS

Mida rohkem mul aastaid koguneb, seda vähem saan ma aru, milline see minu maitse tegelikult on. Mulle meeldivad losside saalid ja sära, vanade mõisaparkide suursugusus, aga ka minimalism ja funk. Midagi pole mul ka vanade rehehoonete ja maakivihoonete vastu.
Kindlalt tean, et ma ei armasta "kõduarhitektuuri", (nii ma teda nimetan), see on praegu moesolev seinte ja vanade materjalide paljakskiskumine, mis esialgse mõtte kohaselt pidid ikka olema krohvitud või mingil muul moel kaetud olema ja kenasti viimistletud. Võibolla on asi ka lihtsalt selles, et ma ei armasta enda ümber pruuni värvi.
Ka lillemuru ei sobi mulle kuidagi, ma eelistan ikkagi hästi niidetud ümbrust.

Hindan kõrgelt stiilsust, mida ma aga ei saa mitte kuidagi iseenda tegemiste kohta öelda ja samas meeldivad mulle igasugu kiiksuga asjad ja ebatraditsioonilised lahendused.
Nii ongi me aed täiesti eklektiline segu ma kohe ei teagi, millest. Ei mingit järjepidevust, vaid hoopis mingid hetkemeeleolud, just see, milline mõte parasjagu peas on ja kuidas hing sel hetkel tunneb.
Kuigi siin on mõned asjatundjad ringi käies õhanud ja kiitnud tervikut, olen ma endamisi vaikselt taevast tänanud, et need istutusalad on suurel pinnal laiali ja kõik need erinevad äärised ja pinnakatted ja muud vidinad, mida õnneks on siiski vähe, pole üksteise kõrval, vaid asuvad nii, et neid korraga peaaegu ei näegi. Oleks see alles vast kole vaatepilt:)

Kui me lõpetasime kuuri ehituse, olin ma miskipärast väga vihmaveetorude vastu ja nii saigi nende asemele pandud ketid. Et sinna ei tekiks veelompe, valas mees tsemenditööde ajal sinna säärase kausja moodustise ja edasi ehitas terve maa-aluse hüdrotehnilise rajatise, mis lõppes roikapeenra ees auguga. Ise pidasin ma seda auku alati meeles, aga võõraid pidin alati hoiatama, et seal säärane ohtlik asjandus on. Kui aga inimene ajab pea kuklasse, et näha 4-meetri kõrguseks kasvavate lillede õisi, pole tal sugugi meeles jalgade ette vaadata. Pikka aega meil vedas kuni ühe tütarlapse jalg selle koha üles leidis. Läks õnneks, et ei pidanud konte lappima hakkama. Järgmiste õnnetuste ärahoidmiseks panin sinna ühe suvikutega amplipoti, aga see oli seal ikka väga-väga sobimatu. Varakevadel ja hilissügisel oleks ta seal veel põhjendamatum olnud. Hakkasin otsima üht asja, mida arvasin sinna sobivat.
Ja eile saime ta siis kätte. Suur tänu Muhus elavale sõbrale. Üsna märkamatu, ei sega oma olemusega ei lilli ega peenra servas asuvaid roikaid (kõduarhitektuur!:D) ja sellest tsementlehest on ta ka tükk maad eemal.


Niita oleks vaja, peenarde ääred on korratud. Aega aga pole, kaevame ja istutame.

Monday, September 6, 2010

SISUKAS SEPTEMBER

September tõotab tulla külaliste-ja üritusterohke. Sissejuhatuse sellesse tegid augusti viimasel päeval Valgamaa aiahuvilised ja Köögikata kaasaga. Ühtede minek ja teiste tulek kattus. Ei saanud vist korralikult lahkujatele nägemiseni ega tulijatele tere öelda, aga ehk antakse andeks. Ilm oli ilus, inimesed armsad ja sain ka mõned lubadused täidetud ja auvõlad kustutatud. No olen alati öelnud, et olen väga kehv taimede kätteviija, aga kaasa annan rõõmuga.
Ise sain portsu imeilusaid kive, mille eest olen küll lõpmata tänulik. Aga nagu alati, sain neile pilgu peale visata siis kui inimesed ise läinud. Minulik. Patoloogiline:D Ikkagi suur aitäh!

Reedel käisime Tartu aia-ja lillemessil. Nii teda vist reklaamiti. Arvestades eelmist aastat ma sealt midagi väga lootnudki, seepärast polnudki pettumus väga suur. Nagu ikka jääb osavõtjaid üha vähemaks. Mõistetav ju. Kui selle paari messiga püütakse mõnelt eksponendilt kätte saada kogu kompleksi ülalpidamiskulu, siis on selge, et sinna ei tahagi enam keegi tulla. Kokku hoitakse kõigelt, näituseruumid koristamata, valgustus nii vilets, et taimede värvuste nägemiseks oleks vaja luup kaasa võtta. Lilli-taimi näitas 8 osavõtjat. Nende väljapanekud ja taimed muutuvad aasta-aastalt ilusamaks, aga palju sa sinna väikesele platsile ikka kaasa võtad, pisukese valiku oma tegelikust varandusest.
Reklaamitud taluturu asemel väike letike suitsuvorsti ja sinki:) Ei vaadanud täpselt.
Nerva oma maalidega- ilusad, emotsionaalsed. Peab vist ikka mõne endale ka muretsema.
Lõõtsamängija, kes oskas 3 lugu ja ketras neid vahetpidamata edasi-tagasi:) Ei tekitanud seda laadameeleolu, pigem hakkas häirima, Tubli mees siiski, et niisuguse asja ette võttis.
Meele tegi mõruks sibullilled.com. Pakkus muuhulgas aediiriseid. Kuigi mul ostmise kavatsust polnud, vaatasin ikka, mis seal valikus on. Risoomid mädanesid ja selliseid müüb ta ka postimüügis. Kallilt. Ei oska ega taha kohe kommenteeridagi, täiesti vastutustundetu firma.

Lilleseadevõistluse teema "Tagaaed" oli rohkem aiakujunudusvõistlus. Kuigi neil oli veel aega oma tegemised lõpetada ja viimistleda, võlus kaks tööd. Need oleks võinud kohe oma aeda ümber kantida:) Ühel oli valmistatud kuuri otsasein, kus lakaluugile toetus redel, kõrval poolik puuriit ja kenasti juurde komponeeritud lihtne planguäärne lillepeenar, väikese puhkuse tarvis linakesega kaetud lauake, mille juures kaks tooli. Laual konjakipudel kahe pokaaliga. Et siis säärase värske õhu mürgituse tarvis:) Armas, nostalgiline, hästi läbimõeldud, hästi teostatud. Endale teha ei saa, lakaluuki pole:)
Teises töös, mis mulle meeldis, oli kasutatud tsemendist tehtud eri kõrgustega toekaid lillekaste ja sinise siidiga kaetud pakutaolisi tumbasid väsinud jalgade tarvis. Ma olen kindel, et selle sinise värvi pärast ei meeldi see ekspositsioon paljudele inimestele, aga ega see peagi nii olema. Sääraseid suuri kaste olen mina aga mõelnud kasutada hoopis eesaias. Tegelikult tuleksid nad just taha-aeda, sest maja on meil ju äraspidi, seljaga tee poole.

Nõutuks muutsid mu aga paar järgmist tööd. Kui keegi teeb sellise tagaaia ise oma koju, siis las nad olla. Aga kui selliseid "kunstiteoseid" näitavad aiakujundusteenust pakkuvad firmad, siis ei oska ma arvata, mida ikkagi neis koolides õpetatakse. Ma kasutan harva väljendit kole, aga isegi see on tagasihoidlikult öeldud.
Milliseid neist zhürii esile tõstab, ei tea. Eks see ole pärast näha. Kehvi töid avalikkuse ees ei tasu ka ehk materdada, aga tegijaile peaks ikkagi vähemalt vaikselt ütlema, millised olid vead ja mis kohe üleüldse ei kõlba.

Tegelikult läksin ma messile hoopiski paari aednikuga kohtuma. Pidin viima ja teadsin, et saan ka nats vastu:) Vahetasime taimekotte. Siis äkki poetati juurde veel üks kotike, lihtsalt arvati, et me ikka tuleme sinna. Ühe väljapaneku juures jäin vaatama paari uut taime, tekitati veel üks kotike. Maksmise juures tekkis segadus, et endale tülitsemisega liigset tähelepanu mitte tõmmata, pidime vait jääma ja rahakotid peitu panema. Aitäh, aga nii polnud see meie poolt mõeldud.
Selge oli, et mina olin saanud suure varanduse (kodus selgus- tervelt 21 nimetust igasugu väärt kraami). Ei saanud ka meest ilma jätta, ostsime veel kaks sorti viinamarju, sinna peenrasse lihtsalt rohkem ei mahu. Nüüd olin ma enne vähemalt veidi kodutööd teinud ja teadsin, mida tahta. Kuigi Kaska talu oli nüüd sügisel välja pannud ka ilusad kobarad, marju proovida siiski ei lubatud. Kummaline, ma poleks seal ju tahtnud kõhtu täis süüa, aga seda, mida ostan, oleks tahtnud küll maitsta, ehk oleksin hoopis mingi muu sordi valinud.
See sajune ja väga tuuline päev oli korralikult kasutatud.

Laupäev oli veidi sombune, aga kuiv. Paras istutamise ja korjamise päev. Seened. Palju seeni. Kohe väga palju:) Midagi polnud parata, tuli tööd ära jagada. Mehele muidugi loomingulisem, tema läks istutama ja minule jäi siis tüütum osa. Algul tegin ikka ka seda tööd suure õhinaga ja imetlesin iga korvist võetud pisikest isendit. Aga mu meelest nad seal ainult paljunesid ja lootus samuti õue pääseda kadus mitme tunni möödudes täiesti. Õhtuks vaatas mulle vastu 9 l marineetritud delikatesse, aga ma ei osanud neist enam mingit rõõmu tunda.
Äkki helistas üks tuttav ja küsis, kas ma tean, et kanal 11 näitab k.20.15 uut aiasaadet. Voh, hoopis see oli saade, mida teadsin tulevat. Mulle meeldis. TV kasutas esmakordselt oma võimalusi täielikult. Muidu ikka käib jutt kas stuudios või mingi staatilise taustaga. Esimeses saates ehitas Arno kiviktaimlat. Algusest lõpuni tehti selles tööd ja räägiti samuti tööd tehes. Istutama ja killustikku puistama olid pandud nii saatejuht (K.Timmer) kui kiviktaimla tellijad. Hoogne, hariv, hädavalik neile, kes alustavad aiapidamist või on jäänud mingis etapis teadmiste puudumise poolest hätta. Saatejuht oli nähtav, aga laskis särada aednikul ja isegi toetajaid reklaamis märkamatult ja asjakohaselt. Mu meelest on ka saateaeg väga hea, sel ajal on õues pime ja väsinult päris paras teleka ees lösutada. Järgmises saates tehakse turbaaeda. Saate nimi "Paradiisiaiad"
Pärast seda vaatasime veel Eurovisiooni poolt 148 riigis ülekantavat Verdi "Rigolettot". Suurimate tähtede poolt perfektselt esitatud imekaunis muusika muutis selle päeva täiuslikuks.

Pühapäeval ootasime külla Viljandi-, Pärnu-ja Tartumaa aednikke. Vanu häid tutavaid on ikka rõõm kohata. Ka algajate aiahuviliste vastu pole mul midagi. Soe, päikeseline päev oli sisustatud suurepäraste inimestega. Aed, taimed, kohv, tõsisem jutt ja niisama lobisemine.... Kahju ainult, et aeg sai väga ruttu otsa. Ja mis kummaline lugu. Nokitseme siin tasapisi omaette peamiselt taimedele ja iseendile mõeldes ega huvitugi eriti sest teistele näitamisest, aga ometigi liigutab mõne inimese tunnustus tehtule vägagi.

Järgmine laupäev on pühendatud BA-le ja seejärel ootab meid uudistama "Võhma juurikas".

Mäger on tegutsema asunud. Algul tuhnis ta pirnipuude all ja ma võin vaid ette kujutada, millise juhmi näoga ta võis seal toimetada. Pole ju ühtki pirni. Ilmselt maksab ta nüüd meile nälgajätmise eest kätte, songides kõige usinamalt ülikorralikult niidetud osal.
Mees aina istutab neid mättaid ja rohututsakuid tagasi, loomake näeb vaeva ja tõstab nad järgmiseks hommikuks jälle üles. Tahaks nutta, aga miskipärast tikub ka naer peale.
Varsti üllitan raamatu "Mees ja mäger" :D.